Jõhvi Noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskus Ilona lugu


noorukite_reha.jpgCorrigo peahoonest vaskul asub vastrenoveeritud maja, mille tunnete ära seinu katvate punguvate lehtedega okste järgi... Selles majas on omaette 13- 18 aastaste noorte maailm- klassiruumid, võimla, ühiselamu, ehk siis Jõhvi Noorukite ravi- ja rehabilitsioonikeskus, lühendina JNRK. Keskuse programm kestab 9 kuud- sügisest kevadeni ja on lapsevanematele tasuta (rahastab Tervise Arengu Instituut). Keskuses viibimise aluseks on vabatahtlikkus.  Keskus on poolkinnine, see tähendab, et majast väljutakse vaid täiskasvanu saatel. 

Keskuses pakutakse probleemsetele noorukitele kõikjalt Eestist abi, et jätkata koolikohustust, loobuda halbadest harjumustest ning seeläbi hoiduda tagajärgedest, mis allakäigutrepi lõpus varistevad. Keskuses on mõeldud  sõltuvus- ja käitumisprobleemidega noortele, kes soovivad oma käitumist muuta. Järgmine aste on aga juba endise nimega Tapa ja Kaagvere eriinternaatkoolid .  


ILONA* LUGU

Corrigo sotsiaalpedagoog Kristiina rääkis mitme aasta tagust lugu, kui neile saabus 15 aastane Ilona, kes oli kui inimvare- sinised silmaümbrused ja nii kõhn, et tast oli järgi vaid luu ja nahk. Ta oli süstiv narkomaan, keda kasvatas (või õigemini püüdis kasvatada) vanaema. Vähe sellest, et Ilona tervis oli ohus, olid tal ka kosmilised võlad.

Ilona alustas konarlikult, kuid kindlalt paremuse suunas, tal oli tahe terveks saada ning narkootikumidest loobuda. Ta võttis osa koolitundest, liikus mööda tasemeid püstitaud eesmärgi suunas, võttis ka osa majasisestest tegevustest, valida sai savitööde, maalimise, breiktantsu vahel. Lisaks käidi majast ka Jõhvi Gümnaasiumis ujumas ja Spordihallis trennis.

Tookord ei olnud veel rehabilitatsiooni kestvust ajaliselt reguleeritud ja noor võis teenust kasutada mitu aastat. Tookord oli lisaks veel ka selline võimalus, et kasvandikud said soovi korral kojuminemise asemel suvevaheja veeta Vaikla laagris, kus oli hobustega tegelemise võimalus. Ilona oli sellest nii sissevõetud ja võlutud, et tema mõttemaailmas ja käitumises tuli järjest palju positiivseid muutusi. Psühholoog Viktor rääkis, et Ilona vältis kodu, et mitte kohtuda oma endiste sõpradega, sest ta kartis tagasi langeda narkootikumide lõksu.

Peale suvelaagrit tuli Ilona programmi tagasi, siis otsustati ta suunata hoopiski Iisaku koolkoju. Seda kõike selleks, et tal oleks võimalus käia Vaiklas ja igapäevaselt hobustega edasi tegeleda. Nädalavahetused veetis ta aga keskuses ja nädala sees oli Iisakus koolis.

Kristiina kirjeldas, kuidas nad tegid  ootamatuid kontrolle ja norkoteste, kuid selle aja jooksul ei täheldatud kuritarvitamisi ning Iisaku koolist tuli samuti positiivne tagasiside. Nii lõpetaski Ilona Iisaksus gümnaasiumi ja elab nüüd  Tallinnas. Tüdrukul oli ka plaan minna sisekaitseakadeemisesse, kuid krimasjad ei aegu ja see unistus ei saanud teoks. Praeguseks on ta täiesti kohanenud oma uue eluga. Tal on elukaaslane ning ka vanaema suhtes lõppesid lapselapse võlgade tõttu tehtavad võlausaldajate ähvadused- seega läks elu mõlemal paremaks.

Oleme väga uhked Ilona üle!

*- nimi muudetud