Marina edulugu metadooniosakonnast


marina_topsid.jpg
Corrigo tervisekeskuse metadooniosakonda
võetakse ravile võetakse pikaajalises opiaatsõltuvuses olevaid üle 18-aastaseid uimastisõltlasi. Ravi on mitmekülgne, sisaldades suukaudselt manustatavale metadoonile lisaks ka individuaal- ja grupiteraapiat ning psühhosotsiaalset rehabilitatsiooni. Ravi on patsiendile tasuta, vabatahtlik ja eeldab koostööd.

MARINA EDULUGU

Väike imekena tüdrukuke, nimetame teda Marikaks*, kelle lapsepõlv möödus ema ja isa konfliktide ja valede tõmbetuules- isa olid alkoholiprobleemid, emal hüsteeriahood ning lisaks kõik muu, mis sellega kaasneb... Samas oli tegemist normaalse perega, kus olid kõik asjad olemas, oldi keskmisest paremal järjel, kuid see, mis puudus, oli kodusoojus, harmooniline lapse- vanemate suhe ning  vastastikune arvestamine ja mõistmine. Vanematel oli teineteise probleemidega nii palju tegemist, et väike Marina jäi tähelepanuta.

Marina ainus pelgupaik oli vanavanemate juures, kus ta vahelduva eduga lapsepõlves ka elas. Metadooni osakonna õde Ljubov iseloomustab Marinat:  „Talle oli väga palju antud- organisatoorsed võimed, palju energiat ja pealehakkamist, kätt erinevate asjade peale, kuid enesehinnag hüppas üles- alla... Olenevalt sellest, kas oli käsil kodus- või vanavanemate juures elamise periood“.

Tõeline šokk saabus siis, kui keset kõige keerulisemat teismeiga surid ühe aasta sees mõlemad ta vanavanemad! Ta mõistis, et teda polegi reaalselt kellelegi enam vaja. Allakäigutrepp on libe ja nii leidis ta narkoseltskonna. Tarbis ise ja hiljem ka müüs. Istus ka selle eest kinni.

Varastes kahekümnendates tuli Marina metadooni asendusravile. Kokku oli ta ravil 8 aastat, mis oli pikem aeg, kui ta ise tarbinud oli. Viktoria, metadooniosakonna psühholoog ütles, et Marina oli selline patsient, kelle puhul nemad uskusid paranemist.

Marinal oli ka tagasilangusi, kuid ta alustas jälle uuesti. Vahepeal sündis poeg, kuid karmid olukorrad viisid ta taas sügavusse, stabiilsus kadus ning taas leidis ta end vanglast. Marina ema, kes oli vahepeal end lahutanud ta isast, kasvatas sellel ajal poega.

Vanglast vabanenuna jätkas ta uuesti ravi ja läks vabatahtlikult Viljandi Haigla narkosõltlaste rehabilitatsioonikeskuse  9 kuulisesse võõrutusprogrammi ja lisaks läbis kogemusnõustaja kursused- nüüd sai ta ise aidata teisi narkomaane.

Viljandist naasnuna on Marina tegev Jõhvis asuva Viljandi Haigla postrehabilitatsiooniprogrammis, mis on Ida-Virumaalt pärit Viljandi Haigla patsientidele kui kohapealne adaptsioonikeskus tavaellu kohaldumisel ja sulanudmisel. Lisaks töö sõltlaste vanematega ning kogemusnõustamine Anonüümsete Narkomaanide (AN) grupis.

Marina isiklikus elus on samuti kõik laabunud. Tal on oma kodu ja elukaaslane, ta poeg elab tema juures ning kaasalöömised nendes mitmetes programmides hoiavad teada hõivatuna. Nüüd on tal tulevik.

Infoks veel- Viljandi Haiglast peale rehabilitatsiooniprogrammi väljunud narkomaanidest on esimesel aastal 60% edukaid.

*- nimi muudetud